Kuidas ma kümme päeva pimeduses veetsin.

Alljärgnev kirjutis ei pretendeeri tõele, vaid on sisekaemuslik meenutus kogemusest, mille sain viibides pimedas ruumis Leesojal.

Kes on sellele lehele aga juhuslikult sattunud ja soovivad siit ruttu midagi põnevat leida, siis mingu nad lingikogumikule, kus on sama juhuslikus järjekorras mõned värvilised viited. Sest igav ei pea kellelgi olema.

Tõsi ta on, igavikuline pimeduse tundub esmapilgul nagu must auk, millel pole otsa ega äärt, on tühi ja kõik olemasoleva endasse imanud. Natuke aga temas viibides, hakkab üht-teist ilmnema ja eks ma sellepärast neid sõnu vormingi, et pimeduse olemust natukenegi päevavalguse kätte tirida.

5 fakti, mida avastasin pimeduses enda jaoks

·        pimedus polegi nii must kui ma arvasin, isegi siis, kui pimeduses silmad sulgeda, jäävad silme ette virvendama mustrid ja valguselaigud. Puhast pimedust näib olevat väga raske saavutada. See on nagu vaikusega, ka täielikku vaikust on raske leida.

·        aeg kulgeb pimedas teise rütmi järgi. 24tunnine tsükkel venib või kiireneb inimesest sõltuvalt. Minul aeglustus. 240tunnist läks julgelt 6tundi kusagile kaduma. Jäädavalt.

·        toitu kulub pimeduses vähem. See võib olla hea uudis ülekaalulistele, kuid pimeduses ei tea kunagi, millal tavaline päevannus järsku lohutustoiduks muutub ja seda topelt kaduma hakkab.

·        eristuses olles muutus mu suhtumine ümbritsevasse keskkonda. Näiteks kõik sääsed ja kärbsed, kes minuga seda ühist aega pimeduses veetsid, said automaatselt immuunsuse ja olid tõstetud elu olemasolu tõestusena kõrgemale austusavalduse astmele.

·        pimeduses on mõnus olla J

…niipalju siis sissejuhatuseks…

Alustan seda väikest kokkuvõtet laenates hea sõbra ütelust: see on nüüd sedasi… Et pimedust on küll üks, kuid võimalusi seda kogeda tuhandeid. Ja kes soovib sellest osa saada, tuleb teha esimene samm, milleks on otsus. Niisama silmi sulgeda ja oma kujutluses viibida pole päris see.

Olin pimeduses 10päeva. Kas see on palju või vähe, ei tea. Minule täitsa paras esimese korra jaoks. Valisin selle 10päeva välja arvestusega, et kogenumad soovitasid esimesed 3päeva kohaneda ja puhata, lisasingi sellel siis nädala ja asi sai paika.

Veetsin oma aega Mäe ruumis, 19m² koos kuivkäimla ja esikuga. Olemist aitasid mugavamaks teha puhkusenurk voodi ja tugitooliga ning kööginurk riiulite, veekeetja ja kraanikausiga. Ruumi soojenduseks on põrandaküte ja õhu värskenduseks ventilatsioon. Niisiis kõik on olemas peale sinu ja toidu.

Söögipoolis jah, see tuleb ise kaasa tarida. Mis on isegi mõistlik, inimeste toitumisharjumised on ju erinevad. Paastuda võiks ju ka, kuid päris nälgimiseks on hea valida teine aeg. Ja see, mida nimelt kaasa võtta, seda tasub hoolikalt enne läbi mõelda. Külmkappi kasutada ei saa. Alternatiivi pakkus väike külmakast, mis kestis mul 2päeva. Sellega võiks arvestada, et vältida kohapeal suuremaid auke päevases toidunormis. Valisin oma toidu põhimõtte järgi, pigem rohkem ja vaheldusrikkam kui vähem ja rutiinsem.

Ostsin keefiri, jogurtit, piima, leiba, võid, merevaiku, juustu, lumekrabi, valmis salateid, idusid, kiirputru, moosi, mett, teed, lahustuvat kohvi, porgandit, kapsast, õuna, pirni, banaane, tomatit, kurki, mahla, kuivatatud liha ja kala, sprotte, näkileiba, riisivahvleid, kiirtoite (kuum vesi peale ja valmis), pudinguid, müslit, piima, rosinaid, pähkleid. Tegin valmis ka Šokolaadist Munga poolt soovitatud segu macast, toorkakaost ja spirulinast. Ekstra magusat ei ostnud ma meelega.

Väga peeneks ei hakanud asja ajama. Leppisin ühes kaupluses saadaolevaga, ega roninud toiteväärtuste numbriteni. Muidugi on tänapäeval võimalik osta nt. matkapoest juba pakis valmis kiirlõunaid või siis, kel aega ja tahtmist, saab nõuandeid toitumistrendidest kosmoses tutvuda Nasa kodulehel. Mina sain hakkama kusagil 10euriga päeva kohta ja oleks võinud vabalt veel neli ööpäeva järelejäänud toiduga läbi ajada.

Leesoja poole sõites oli teel kaunis päikeseloojang ning vähe imelik oli mõelda, et see saab olema viimane pilk päikesele vähemasti 1,5nädalaks. Kohapeal viisin oma pakid käru peal kotta ja enne kui päris pimedus saabus, tegi Erik väikese instruktaaži. Ruumis oli teeküünal, mille valgusel pakkisin lahti oma asjad ja proovisin ligikaudu meelde jätta nende paigutuse. Ning siis, ettevalmistused tehtud, meel valmis, puhusin küünla ära. Pimedus võis alata.

Heitsin magama. Öösel sai millalgi silmad avatud, aga kuna ümberringi oli pilkane pimedus, magasin edasi. Imelikuks läks asi siis, kui unise peaga vetsu komberdasin ja seina äärtest olematut valgustuslülitit otsisin. Ja kui tagasi voodisse teed käsikaudu otsisin, oli kogu aeg tunne, et küll see pimedus mööda läheb, kui ma vaid leiaksin ülesse selle olematu lüliti. Aga mida ei olnud, seda ei saanudki olla. Tuli olukorraga leppida. Ise olin ennast siia vedanud, nüüd tuleb kohaneda ja vastu võtta, mida pakutakse.

Päris kiirelt sai selgeks, et valguse reeglid siin enam ei kehti. Nt. ajalist keskpunkti arvestas nüüd minu keha ja käima läks sisemine kell. See soovitas, millal midagi teha, kas süüa, magada, liikuda jne. Tuletasin Eriku soovitust meelde, et pimeduses võiks olla nagu jahimees, kes teraselt jälgib oma sisemisi vajadusi ja mõttemustreid. Olla pidevas valvsas ja ärksas olekus, samal ajal eemal, aga pidevalt lähedal. Võimalikult avatud ja võtta vastu seda, mida pakutakse. Saigi siis rohkem hetkes elatud, sest juba elementaarsete liigutuste tegemine nõudis rohkelt tähelepanu. Nii püsis ka mõttemaailm rohkem koos, polnud aega kedrata oma minevikutegemisi või pabistada/uneleda tulevikustsenaariumites. Ja ka mälu sai puhata, sest lihtsalt polnud üleliigset prahti, mida meelde jätta. Igati tervislik olukord.

Pimedas sai käia maailma parimas restoranis. Sellise lisanüansiga, et ise etendasin nii peakokka, kelnerit, koristajat, nõudepesijat, laohoidjat, sisseostjat ja muidugi ka klienti. Absoluutselt täisteenusega koht. Kõik oli eelnevalt ettemakstud ja parim laud broneeritud.  Mõtlesin, et kui kord välja saan, tuleks ära käia päris pimerestoranis.

Toidu valmistamine võtab pimedas erakordselt kaua aega, seda siis välismaailma standarditega võrreldes. Kohapeal kusagile ju kiiret pole ja nii saab hästi keskenduda just parasjagu toimuvale. Sest kui ei keskendu, võib see kätte maksta ümberläinud taldriku või toidu näol. Mina sain oma tõsisema meeldetuletuse just siis, kui arvasin ennast juba päris hästi pimedas toime tulevat. Keetsin hommikusöögiks vett ja panin klaasi teepakikese valmis. Siis valasin julgesti kraanikausi kohal tassi kuuma vett, aga läks natuke mööda ja kõrvetasin näpud ära. Huvitav oli see, et valu, mida tundsin, ei olnud üldsegi nii tugev, kui olin seda mäletanud. Pärast Erikuga juhtumit arutades, tõi ta välja loogilise seletuse. Nimelt normaalses elukeskkonnas on igasugu tähelepanu vajavaid ärritusi nii palju, et aju peab ohu korral andma tugevdatud signaali, et see esile tõuseks. Pimedas aga puuduvad sellised üleliigsed ärritajad ja valusignaal ongi nõrgem. Pole vist vaja mainida, et järgmine kord olin hoolikam.

Söömine ise võib pimedas olla aga eriline nauding. Isegi näppudega sprotte klaaspurgis taga ajada ja neid ühekaupa keelele tõstes saab aru, kui meeleline on maailm. Lõhna- ja maitsemeel on teravamad ja söögikord on kindlasti päeva tipphetki. Tavaliselt mõtlesin endale enne menüü valmis, aga ma olin meelega sinna kodeerinud üllatusi. Ostsin eelnevalt poest endale samasuguses pakendis olevat erineva sisuga toitu, nii mahla kui kiirtoidu näol. Nii avastasingi alles pakendi avades, mis roog mind ees ootab. Selline Forrst Gump´lik lisandus andis lisavürsti ja õpetas veelgi kohal olema.  

Täheldasin seda, et kui silmadega ma ei suuda näha, mida parasjagu suhu pistan, siis toidud maitsevad teistmoodi. Näituseks ei suutnud ma kohe eristada, kas mu suus käib ringi kartulisalat või rosolje. Salat oli külm ja väga lõhnast ka aru ei saanud. Sama kordus segumahlade korral, ma ei saanud selle maitsest aru. Nüüd tagantjärele asja uurides, selgubki tõsiasi, et aju võib mängida pimedas vingerpussi. Tegelikult tuleb esile aju enda varjupool. Ja osutub, et maitsmismeel on üksinda toimides väga mannetu. Toidu või joogi manustamisel kogeme multisensoorset kogemust ehk maitsmismeelt täiendavad peamiselt haistmismeel ja ka nägemismeel. Selle kontrollimiseks on tehtud katseid, kus katsealustel seotakse silmad ja pannakse ninna tropid ning tulemuseks on, et nad ei suuda üksnes maitsmismeelele lootma jäädes eristada õuna, kartulit ja sibulat. Niisiis pole üldsegi kaugelt võetud ütlus, et me sööme esmalt silmadega. Aga järgmine kord pimedasse minnes võtan kindlasti kaasa rohkem puhtaid maitseid.

Hommikul voodis lamades sain samuti vastakaid signaale. Uni oleks nagu täis magatud, kuid ikka on veel pime ja öö. Alguses lausa pidin vastu võtma otsuse, et alustan oma päeva. Tõusen üles ja päev algabki sellest momendist pihta. Sellele aitasid kaasa hommikused võimlemised. Ja liikuda oli mõnus. Võtsin algatuseks kõik liigesed läbi, siis tegin ühe viiese seeria energia tõstmisest. Väga oluline on hommikuti kõhu tulehingamine, mida Leesoja laagrites alati praktiseeritakse, see aitab seedimisel korras olla ja pidi pikendama eluiga. Väga toimiv, eriti eriolukordades, kus liikuvus on raskendatud. Seejärel tegin chi kungi või tai chi liikumist. Eriliselt äge oli teha aga tasakaalu harjutusi, alustades lihtsalt sellest, et seistes tõsta üks jalg kergelt maast lahti. Igapäevased harjutused töötasid ja väga premeeriv oli tulemusi märgata.   

Uni ja unenäod on erakordsed pimedas. Juba ainuüksi sellepärast tasub pimedasse minna. Unetsükkel lühenes minul märgatavalt. Ühte pikka 8-9tunnist järjestikust und ma ei maganud kordagi. Öösel tuli magatud kaks lühema kestvusega und ja esimesel viiel päeval tegin ka lõunauinaku. Ja praktiliselt iga kord nägin und, mida suutsin ka ärgates meenutada. Samuti sain jätkata und samast kohast, kust see pooleli jäi ja seda teadlikult muuta. Märkasin ka sellist olukorda, kus keha oleks nagu juba unne vajunud, lihased olid lõdvestunud ja hingamine oli sügav, rütmiline ja rahulik, kuid mu teadvus toimetas alles selles maailmas. Ja uned ise on erakordsed selle poolest, et kui pimedus ise ei too allasurutud asju ülesse, siis unes on alateadvusel vabad käed toimetamiseks. Ootasin iga kord põnevusega uneaega ja mingi paralleel tuli Jõuluvana kingikotiga, kus kunagi ei tea, mis kingipaki seest välja ilmus. Boonusena sain unenägudes näha pilte, eredaid ja detailseid.

Pimedasse soovitan minna eriti kunsti ning üleüldse loominguga tegelevatel inimestel. See on üks parimaid salastatud paikasid uue loomingu loomiseks. Või siis igaühe varjujäetud ande avastamiseks. Stressivaba keskkond, kus keha on värske ja pea tühi ning mitte keegi ei tülita, no mida sa hing oskad veel tahta. Mul oli kaasas parmupill ja sain sellega segamatult harjutada. Viisid ilmusid lihtsalt kusagilt välja ja voolasid üle huulte. Ühe muusikalise linnukese sain kinni püütud ja selle sõnad läksid kuidagi nii:

        

Leesoja tüdrukud istuvad saunas, üks nägusam kui teine

Leesoja poisid kratsivad kukalt, ei mõista ühtki valida

Leesoja tütred kõrgel torni otsas, ühel pikem pats kui teisel

Leesoja pojad kiristavad hambaid, ei julge üles ronida

Leesoja naised kiiguvad kiigel, üks lõbusam kui teine

Leesoja mehed sügavad m…, varbaid, homme peab tööle minema

Leesoja memmed mõnuga tünnis, üks kobedam kui teine

Leesoja taadid mõlgutavad mõtteid, kõrtsis ju õlu joomata

Nii see läheb. Aga kõrvaussi eest pean kindlasti hoiatama. Kui see kord tuleb, pole sellest nii kerge lahti saada. Minul käis pidevalt peas ringi vana Apelsini lugu Ma Väärin Muud. Ei tea, kust see küll välja ilmus. Sellega tuli meelde üks hea ja karm elujaatav film Touching the Void, kus alpinisti hakkab kummitama Boney M´i Brown Girl In the Ring. No õnneks on valdav ainult üks kõrvauss korraga.

Ja kui juba ellujäämise peale jutt läks, siis meenutasin tihti ka teist Tom Hanksi filmi Cast Away, kus ta endale Wilsoni tegelaskuju loob ja temaga suhestub. Pimedus on väga hea just enesega läbisaamise lakmuspaber. Kas hakkan ennast olukordades kritiseerima või kuidas ma üleüldse suhtun enesesse. Olen ju pimedas enda ainus teekaaslane, partner, teejuht ja inspireerija. Kas lõhestun tuhandeks mini-minaks või püsin tervikuna, positiivselt meelestatuna. Alateadvuse hirmud, peidetud tunded ning olematud varjud saatmas. Väga kihvt keskkond endaga tegelemiseks.

Kohe alguses, et kiiremini keskkonnaga kohaneda, markeerisin toa põranda mattidega ära, mul oli kaasas paar jooga alust ja lambanahk. Viimane läks toa keskele, matid aga üks seina äärde, teine köögiriiuli ette. Nii vältisin suuremaid kokkupõrkeid seinte ja mööbliesemetega. Ausalt öeldes, ei vajanud ma üldse voodit ja tugitooli. Magasin pooled ajast põrandal ja tugitool tundus olevat liigset mugavust tagaajavate vajaduste sünnitus. Pimedas hakkasin üldse asju teismoodi tunnetama. Näiteks ei saanud ma aru, miks ühel lusikatest, kui selle suhu panin, lusika ots tagurpidi oli. Võtan küll selle õigetpidi kätte, aga teine ots on tagurpidi. Sain aru, et olin soetanud selle silmade, mitte käe järgi. Samuti oli riietusesemetega, ainult mugav ja naturaalne leidis koha minu seljas. Vähegi muidu ilus või mingit puudust siluv või staatust otsiv hilp sai minna.

Teatud režiim on muidugi elamiseks vajalik ja eks see kujune ka iseenesest välja. Millal süüa, magada, tegeleda sisekaemusega või lasta vabadel assotsiatsioonidel ringi lennata. Kuid ka pimeduses on aju ohutuvastus piirkond pidevalt töös ja registreerib kõik mustrist erinevad sisendid. Nüüd küll rohkem kõrvade kui silmade kaudu. Sain selle laastavat mõju korraks tunda, kui kondensaat hakkas laest põrandale tilkuma. Alguses talusin seda heli päris hästi, aga üsna pea sain aru, miks tilkuvat vett on piinamismeetodina tõhus kasutada. Heleda litakana põrandale tilkudes ei lasknud see mul magama jääda ning päris kiiresti oli mu sisemine rahu häiritud. Üldiselt pimedas oli mu meeleolu tüüne ega kõikunud pidevalt ülesse alla, sellest väikesest vaheseigast sain aga häiritud küll. Võtsin hommikul ennast kokku ja pärast hommikuvõimlemist sain meelerahu tagasi. Rahustuseks järgmistele seal ruumis viibijatele võin ütelda, et Erik hakkas tegelema selle tilkuva sissetungijaga ja lubas asja ära korraldada.

Olen kuulnud teiste käest küsimust, et kas mul seal igav ei hakanud. Jah, tunnistan, et tekkis küll selliseid momente, mille nimeks võiks panna tühjuse hetked. Kus kõik vajadused on täidetud, kohustused puuduvad ja otseselt sisemisi soove ka pole. Mida ma siis tegin – läksin kas lambanahale istuma, hakkasin mööda tuba ringiratast kõndima või heitsin pikali ja hakkasin tühjust silmitsema. Eks need kõik ole omaette mediteerimise vormid. Võib ju tõesti olla alguses hirmutav mõtelda, et kui mõtted mu peas enam ei domineeri, et mis siis. Mis nende pausidega peale hakata, kui pilt mu silme ees ei jookse või mõte seiskub? Ei ma polnud surnud, tegelikult tuleks sellisel juhul ennast õnnitleda, sest üks pimeduse parimaid pooli on avastatud. Ja Osho raamatud nurka visata.

10 soovitust võhikule alustamaks oma teekonda pimedasse ruumi

1.     eelkõige tunneta kutset kogeda pimedust

2.     arvesta, et oled muust maailmast selleks ajaks ära lõigatud

3.     uuri, mis võimalused on kohapeal ja tea, mida pead kaasa võtma

4.     päikeseprillid on kasulik kaasa haarata, sest silmad on valgusele väga tundlikud pimedast väljudes

5.     aega arvestades tea, et sinna peaks lisama ka ettevalmistuse ja väljatuleku päevad

6.     tea, et inimene, kes läheb pimedusse, ei pruugi enam olla sama, kes väljub pimedusest

7.     pimedus annab rohkem kui võtab

8.     huumorimeel tasub igal juhul kaasa pakkida, seda läheb vaja juhtudel, kus aju võib sind teatud olukordades alt vedada

9.     julge küsida pimedushuntide soovitusi ja kogemusi, kuid tea, et sinu kogemus saab olema täiesti unikaalne. 

10. seda, kas pimedas jääb su wc-paber puhtaks või ei, sellele vastuse leidmiseks tuleb sul ise pimedusse minna ja see välja uurida. Hea uudis on see, et wc-rulle on suuremates kogustes kohapeal olemas.

Ja lõpetan seda kirjutist laenates teise hea sõbra ütelust: selline see siis tuli… Ise loome, ise sööme, ise käsi kokku lööme. Kõik on kaduv, kuid pimedus on jääv. Elagu valgus!

Lingid:

Leesoja pimeda ruumi ametlik kodulehekülg: http://leesoja.ee/pimeda-ruumi-rituaal

Radari eksperiment pimedas ruumis osa1: https://www.youtube.com/watch?v=Oc3so8TaSTM

Radari eksperiment pimedas ruumis osa2: https://www.youtube.com/watch?v=iKJIo7DR0S0

Urmas Sõõrumaa räägib oma kogemusest pimedas: http://menu.err.ee/286120/taispikk-video-urmas-soorumaa-raakis-kolm-nadalat-taielikus-pimeduses-veedetud-ajast

Šokolaadist Munga blogi pimedast: https://shokolaadistmunk.blogspot.fi/2017/01/

Matkakaupluse valmistoit: http://www.matkasport.ee/products/products_subcategory/S%C3%B6%C3%B6k%20ja%20jook/Deh%C3%BCdreeritud%20matkatoidud

Saadaolev info kosmosetoidu kohta: https://spaceflight.nasa.gov/shuttle/reference/factsheets/food.html

Moto, Life is a Box of Chocolates – Forrest Gump: https://www.youtube.com/watch?v=lSTSbL_Vv5g

Apelsin - Ma Väärin Muud: https://www.youtube.com/watch?v=I352_r-lCJ0

Lõik filmist Cast Away: https://www.youtube.com/watch?v=Z-365iujWk8

Ellujäämisfilm Touching the Void: https://www.youtube.com/watch?v=QNvBbtUcRkM

Pilgrim kirjastuse Osho nurk: https://pilgrim.ee/autorid/osho.html

Chi Kung näidis: https://www.youtube.com/watch?v=nZ9qM6G6l6g

Tai Chi näidis: https://www.youtube.com/watch?v=hou57TxCvCo

Raamat ajuvabast ajust, autor neuroloog Dean Burnett:  http://www.healugu.ee/index.php?route=product/product&product_id=487#.Wd_QBY-Cy70